Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/97

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Oi, maailm on kena olemine. Ka kuradi pääs.

Kõik teadmine jääb temalegi lühikeseks. Tühi kõik, edasi lased! Maailm käib ringi, teie pääd nõndasama, käib ja kisub kuradigi kaasa…

Temast ei raatsi temagi lahkuda…

Ja kuradil on õigus. Keegi ei taha omast ilma jääda.

Olemisest.

Kalossid sibavad lumes… Tähed…

Tuleb põikuulitsast mees, töömees. Kurat näeb. Riided seljas — vaesed. Kuidas ta needki ise saada jõudnud? Tuleb ja tuleb ja — sai saianaise laudilt, kahekopikuline, jäi kätte.

Oh sa õnnetu kurat!

Kui kuradil südametunnistuse-piin algab, siis on see inetu piin. Kurja on tehtud ja kurat on näinud! Mis nüüd? Kaassüüdlane? Kuratlik südametunnistus, nii palju kui tal seda on, — ja eks väävliriigi kodanikul ole teda kütteliselt küllalt — üteldakse: põrgupiin — ütleme: kuratlik südamepiin ei anna rahu.

Kui tema enese teada jätab, siis ta valetab — tema, kurat! See oleks kena. Kui tema, kurat, valetab, mis hakkavad siis inimesed tegema?

Tähed… üles anda kohtule! Töömehe riided… vaene töömees! Tähed … aukohus nõuab! Mehe kurb nägu… ta on vaene! Tähed… Au?… ta istub kinni! Tähed ja


97