Ja irvitas kurat, kuis vaestele andeid koguti: näe, mees saab viiekümnese ja läheb restorani, monopolis oleks odavam olnud; ja andja registraatori proua andis just sellepärast, et praostinna isiklikult nägi… Kubermangu arhiivi hoidja katsub ju ammu „Posti“ toimetajat punaseks värvida, et ise kuidagi assessoriks saaks tõusta… Küll abinõusid leidub… Oi, kuidas nad kõik tõusevad, muudkui sudi teisele pääle ja pähe…
Ja kuhu mahub rohkem kui kuradi pähe. Nõunik numbrite juures julgustab ennast sellega: kuradi päralt, ja läheb asi hukka, siis ütleb ta jällegi: kuradi päralt. Kaubahärra noor naine ja kommii ütlevad mõne aja pärast ka: kurat kiusab, ja seda ta kuri küll teeb. Talumehe haokoorem ei tule muidugi kuradi pärast järele ja hääd teod ja helded andjad võtab kurat ära. Kes muud.
Küll ta maailma viimati nappab!
Ometi teevad nad temale ülekohut, vaesele. Nad hoiavad temast eemale kui tõrviku eest. Koolmeister ei taha inspektori pärast temaga tegemist teha, rentnik mõisahärra pärast, õpetaja superintendendi pärast, kaupmees ostjate pärast, kohtunik, pristav, maaülem revidentide pärast, resp. leiva pärast — ennegi püüavad nad temale igaviisi mõista anda, et nad tema, kuradi vaenlased ei olegi, ei, et nad just tema soojemad sõbrad ja palavamad austajad on, muudku aga salajalt. Ärgu tema, kurat, avalikku austamist teiste nähes nõudku, nõnda: koha pärast, paha pärast, ameti pärast, halbade ülemate pärast — oh — kuradi pärast!
93
