Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/92

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

MIS KURAT TEGI.

Tähed… valgustatud uulitsad… valgustatud kõrgete majade aknad… lumised uulitsad… kellade tilin… tähed… kuused, lumised kuused…

Paks suits vabriku korstnas…

Kepsu lüües kargab ta uulitsal, laial platsil kõrgete majade vahel. Lakksaapad läigivad lumes, varbad valutavad sees, kurat peksab käsi kokku, sõrmikuid kui ei olekski ja must paks vattkuub ega tuliuus lambanahk ei püsi külma vastu.

Kurat oli iseäralises lõbusas tujus. Tal oli praegu mahasurutult rõõmus olla.

See on ju küll kuratlik. Seda võib ainult see, kes vaim on.

Ja meie kurat oli vaim. Selge kuratlik pilk nägi ära, kuis hra nõunik kroonu raha rehknungile inimlikus nõtruses tuhat rubla vähem summatas. Päris lubatav enesearmastus. Nägi, kuidas kaubahärra noor proua üle mehe pää esimese raamatupidaja poole vilksas, kuidas talumees haokoorma ees vaest hobust tampis, kuidas võõrale lapsele ometi ivakenegi õhemalt võid leivale tõmmati, mis kuradi — et peremees pururikas oli… — suu naerule ajas.


92