Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/84

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

MARMORIS.

Vaim on palgele tõusnud, mõtte loov hoove on sinna hingeselgelt kujunenud, pitseri pääle vajutanud — suurt sõna on tahtnud vaimuka mehe huuled öelda, välguna leegib vaim silmnäos üles, suu tahab lahti minna — aga siis tarduvad huuled — suu jääb liikumata!

Valu see ei ole!

Kerge, kerge naeratus, hääsüdamlik pilge lehvib vägevate näojoonte, öelda tahetud sõnade asemele, sõnaks saada tahtnud vaimuhüüde asemele tuleb hääsüdamlikult nagu sõbrale… pilge!

Naeratus — nagu liblikas!…

Ja kui see suu lihaks oleks saanud, need huuled rääkinud, siis oleksid nad öelnud: „Kõneleme millestki muust!“


84