Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/82

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

teda kõike tunda, kõige üle valitseda; ainult osa üle ja ka veel osati osa üle, sest et ka tema kõige viimane mõte, tees, siiski ikka sellesama protsessi pikendamine on, mis temalt küsimata, teda ennast kaasa tõmmates, arenema saab. Ta töötab teisele ega tea, mispärast või kuidas see sünnib. Kõikolevuses ei ole tema iseseisvam kui rakukene meie ihus. Ka see elab ja talitab juba laias iseseisvuses. Tema, inimene, on kaasakannataja, kaasaolev, kaasamõtlev. Teda tõmbab elu kaasa, ta ei näe seda oma igavest sünnitajat. Nii ainetpidi, nii mõtetpidi ripub ta temast ära. Peavad nad, aine ja mõte, mateeria ja vaim kusagil üks olema? Nõnda peab see kusagil olema. Keda teda siis armastada? Vast: vaim aines, hing mateerias.

Kumba ülemaks nimetada?

Aga siin ei ole enam kaks, vaid üksainus.


82