Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/81

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

KAKS JA ÜKS.

Elutumast asjast ei saa elulist ja mõttetusest mõtet. Mitte millestki ei saa mitte midagi, õigem, kui elul mitte midagi tema enda sarnast algoluks ei ole — olemist, milles elu, olgu nii väikselt kui iial mõelda võib — kui säärast vähe elupeitvat olevust mitte ei ole, ei või ka elu tekkida. Nõnda oleks õige otsustada. Ja küll ongi. See olevus, millest elu tekkis, pidi ise kuidagi elama. See, millest mõtleja sündis, pidi ise mõelnud olema.

Siis peab looduses enne inimlikku elu elu ja mõtlemine olnud olema.

Animaalne ja zooloogiline elu muidugi juba on eelkäijad.

Loodus elab, loodus mõtleb, teisiti otsustada ei saa.

Kuidas loodus seda teeb, kuidas ta ilma eluta ja mõtteta, inimlikus mõistes võetud, seda teha saab, on suur, sügav saladus. Nii suur, et inimene seda kätte ei saa. Ja küll, et ta ise ainult üks osa on sellest suurest kõigest, millest ta saadud ja mis enne teda olnud. Osa ei või tervet, enese eelolusid, lõpmata edasivältavat iseennast läbi näha,


81