Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/79

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

TUUL.

Tuul otsis enesele kodu. Puhus siia ja teisale, et kas vast kuskil kohta ei ole, kus ta võiks puhata. Koipa ühtepuhku. Kodu vaja. Kodu, kus ta natuke võiks istuda, mõtelda või ka magada. Palus kodupaika haavalehtedelt, viljakõrtelt, korstnast, aga ei enesel püsi kusagil; läks vihasekski, murdis veski tiiva ja laeva masti, pillutas pilvi — näpistas valaskala-püüdjate nina, keerutas uulitsal inimestele otse silmi ja suhu ja naiste ja tütarlaste põuegi, — hiilis igale poole, tungis läbi sulase haige naise seinaprao, kärsutas külmas toas huuli, kui laua pääl muud ei näinud kui suutäie leiba ja palveraamatu… Igale poole sai teda. Kuhugi ei jää ta paigale.

Siis läks ja nüsis ta tee pääl sandi räbalate kallal.

„Anna mulle korterit!“

Ise pistis salahirmu sunnil edasi.

„Aga kui mina, tuul, nüüd tõesti seisma jääksin, ehk mind siis ei olekski enam!“ Ja külm värin käis tuulel üle keha: ehk mind siis ei olekski! See oleks ju minu ots! Mis


79