Siin ometi on suur inimlik siht, mis madalat enesearmastust eemale tõrjunud?
Isamaad, isamaad? —
Ma hoian suure seltsi külge — vast on hädakaitse selle põhi esiteks. Sest sedasama teeb loom, tunneb, et seda vaja on. Kured nokivad, üks peab vahti jne. jne.
Kartus ei ole ju armastus siis. Miks ma siis isamaad armastan? Enesekaitse. Selge enesearmastus. Mina tean, loom teab, et ühendus tugevaks teeb, sellepärast.
Mina teen selge inimsuse pärast tööd, elan teistele. Tahan, et nende käekäik paraneks — elan üksi nendele.
Kus siin veel omakasu või enesearmastus pesitada võib? Ennast ma sinna juurde ei mõtlegi.
Ei, ikka ka. Praegu ma ei mõtle, aga enne varem olen ma mõelnud: kui see nõnda oleks, siis oleks hää elada. Mul ka. Vast enesest olengi välja läinud mõttele, kui mul kitsas oli.
Siin olen ma ometi iseennast armastanud. Iseennast mõelnud, kõigepäält: Mul oleks siis hää tunda, kui — nendel hää on.
Kelle peale olin ma nüüd mõelnud. Ma tahan teistele hääd tehes enesele õnne? Kelle pääle mõtlesin ma nüüd? Ilma teisi õnnelikuks tegemata ei saa ma ise õnne tunda — neid on selleks vaja, — kuidas siis võin ma ütelda, et ma lõplikult ikka iseennast ei armasta?
Kunstnikud on surematud. Aga surelikkudelt otsivad nad au, au on magus — iseenese-armastus.
73
