ENESEARMASTUS.
Mina arvasin, et ma hää olen, kõige parem.
Mina arvasin, et ma oma ema armastan. Tema andis mulle ära pool õuna, kui tal enesel rohkem ei olnud kui üksainus õun.
Ehk andis ta mulle võileiba.
Nüüd arvasin ma, et ma oma ema armastan.
Ja pärast elus ka olen ma seda arvanud teinud olevat. Jah, ema oli mulle väga armas.
Seda tundsin ma iseäranis siis, kui ma kauemat aega kodunt ära olin olnud, aastaid, mehe eas, ja nüüd jälle koju tulin.
Siis olid vanaduse kortsud ema näol mulle magusad näha — süda puhkas nende sees imelist puhkust — hää oli siis mul olla, tunda.
Ema lihtsus, ema talunaise labasus, mille üle enne mõnikord nurisesin — sest meie lapsed oleme ometi orjaaja või sellega lähedas ligiduses olnud vanemate kommetest ette, nõuame paremat — kõik see oli nüüd üheksainsaks armsuseks saanud. Ema kehvus ja labasus oli enam kui kõik ilma varandus.
Mind, keda kisatundidel öökullidele luba-
70
