Nad vaatavad jäneste mängu ja naeratavad. Nii palju on neil teineteisele ütelda ilma midagi ütlematagi. Poiss, jõukamas põlluharija rahva riides, ilusamas mehe eas, ja neiu nagu suve-hommiku õis.
Hele naeratus on mõlemate huultel, kui korraks jäneste kõrvad nende ligidal jälle üle ristikheina tõusevad…
Poiss mängib tüdruku pitsi tipukestega ta varrukal…
Koputatakse. Lähemas peres parandatakse katust.
Allpool maanteed, põlluheinamaal, harva võsaga kaetud kalda all liigub nägematult ühes põõsas midagi tulikat kulukarvast: rebane vahib!…
Hüppaks kui kuul, aga nägijad… pärna all…
Ja eemalt maanteed mööda tuleb veel kalda peremees ka…
Mine nüüd maantee ääres nii kergesti tõmbama…
Aega on oodata — mäe rinnakult võsasse tulevad jänesed — viimaks midagi.
Aega on — ainult veel natuke oodata…
Aa, sinu nahka on eile ja üleeile mu kaks kana kadunud… Oota aga, täna jõuab mu uus püss koju, aega on… mõtleb kalda peremees.
Kui noormees naabri peretütre jumalaga jätab ja koju jõuab, leiab ta siin lähema ametikoha kutsekirja eest:
Sõtta!…
Võõrastemaja numbri-kambris valab linna kaupmees maalt tulnud ametivennale madeira klaasi uuesti täis ja küsib: