Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/60

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

SUVE HOMMIK.

Ilus oli ta, päikese-hiilgav suve hommik.

Lillekene õhkus eluvärskust, linnukene liristas meelehääst; terve loodus paradiis, elu kui häälde seatud kannel.

Kes õitseda võis, õitses; kellele hääl antud, häälitses õnnest. Teine avaldas sedasama kiituslaulu ilma lauluta oma häämeelelisest looma- või inimlikust palgest.

Ilus oli näha, mis kaks noort jänest tegid. Ristikheina väljas olid nad, noores ristikheina väljas, mis mäeseljaku äärel neiuliselt vastu päikest oma rinna selle kiirtele välja laotas — kaks jänese pääd ja neli jänese kõrva välkusid ristikheinast aeg-ajalt üle: jänesed mängisid.

Kõrvad välkusid…

Siin olid nad hommikueinet võtnud, nad olid paar, ja pidasid nüüd oma lustimängu.

Kõrvad välgatavad jälle: jänesed hüppavad tagumistel jalgadel üles ja löövad üksteisele käppadega pähe.

Üks katsub teisest kõrgemale hüpata…

Ilus on näha kahte noort inimest, kes maanteele väljaviival tänaval pärna all pingil istuvad.