Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
Meie poiss seda küll ei ütle, aga mõelda võib ta seda küll. Tema välimus mõtleb seda ilma tematagi.
Noormees närib huuli.
Mina olen siis nüüd selle nutu põhi, see Kain!
Noor armastus alles, nii noor õnn, ja sellelgi oma valu.
Lahkumise valu.
Säälgi juba kannatamine!
Lahkumise valu ja veel vaesuse tundmus.
Ja millest seegi, see õnn, see nooruse arm koos on? Armukadedusest, umbusaldusest, edevusest, alpusest, mõtlematusest, see on kõik kokku nooruse armastus, arm üldse.
Ala vaevad, ala kahtlused, siis lühikeste hoogude kaupa natuke õige õnnelikku ja siis — rikub sellegi natukese kibe lahkumise valu!
Küll sind ikka kasinasti ilmas on ka, õnn!
9. juunil 1904.
