Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/58

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ÜHE PILDI ALLA.

Neil on lahkumine käes!

Tüdruk pühib põllega silmi, poiss vaatab kõrvale…

Käed on koos, tüdrukul pisarad silmis… Mõruda näoga näeb poiss pool kõrvale vaadates seda lugu, ja ta olemine näib ütlevat:

Mina olen see kurjategija!

Minu pärast on see nõnda!

See valu on ilus valu. Ta elab nii sõnakalt noorte kiusakaskinniste huulte ümber. Süükoormatus paistab tervel näol:

Minu pärast!

Ta annaks küll vist väga palju selle eest, et ta praegu siin ei oleks…

Et teine ei nutaks…

Nõnda on poiss — poisikene.

Ta aimab siiski, et vastutamine suur on. Lahkumine on tõsine asi — ei kehklemist jalges, ei tubakajunni suus, ei kerget meelt, edevust, upsakust, julgustki kuskil enam.

„Kuhu mina su panen!“

Säärase naljasõnaga teevad meie külapoisid tüdrukutele vahest nalja, kui need nende otsa vaatavad.