Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
kõrvad kumisevad — kramplikult tõmbab ta raamatukese, et raskele piinale lõppu teha: sõda käskida…
Seal tõuseb ta jala eest rukki äärelt lõokene kui laulukera üles, otse üles Jumala sinise taeva alla, ja laulu heied kerivad õhus laiali, kõlavalt, rõõmsalt…
Kuninga käsi langeb tagasi… jäägu!
Lõokene keelas ära…
