Teie, kunstnikud, olete õigest elust nagu ära viltunud, ära nikastunud — nagu oleks keegi hiiglane teid igapäisest välja tõmmanud — sääl ei ole teil hää…
Teie otsite tasuks täit ilu, häädust, tahate näha täit kõlvatust, nurjatust, tahate segamatult suurelt tunda!
Tung aatesse, iseenese tühjust ära tundes, üles kõrgesse, vaimustavasse, joovastavasse — üle tõsise!
Tagasi tulles nii mõru igapäisus nagu viina järele kassiahastus! Seda teie kuldse kesktee mehed ei taha. Näete, kus vead. Eks teie ole need paremad?
Aga suurkõhune režiim — need tühjendatud kroonukassad, need altkäemaksu võtted ja selle tõttu ülekohus ametites, kõik „inimlikud eksitused“ kokku — need ometi kõik on suurkõhulaste patud! Eks?
Ja meie noomitud varesed, kunstnikud, säärast saaki ei ihka — ta haiseb!
Eks ta ole. Valgus saab vahest koormaks, aga hämarus viib mülkasse…
