Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/35

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ÜHE SOOME KIRJANIKU SÕNA.

„Meie maa on nii vaene, et tal muud rikkust ei ole kui ta laste armastus.“

Ei lähe mul see sõna meelest ära, ehk ma küll nii palju sellekohaseid ütlusi olen lugenud.

Ei lähe meelest ära selle sõna alandlik vägevus, murdmatu tõde, nii ilusa puhta kõlaga, mis nii ilusat puhast, ülekohtule paindumatut, kindlat iseloomu avaldab. Ilus alandlik-vägev sõna!

Miks ei peaks ma siin temast kõnelema, kuna ta mul alati meeles on.

Siiski: „vaene on meie maa ja rahvas“, ütleb üks saksa vürstidest vürstide koosolekul. „Aga üks rikkus on mul: oma pää võin julgesti igamehe sülle panna.“

Ka see on liigutav-ilus lauliku sõna, on seesama.

Ilmas on palju, palju kullast ülemat varandust.