ihu jõuga, oma käsivartega olid nad lootuses iga tund, kui Jerusalemma lagunud müüri kohendajad, tulevikule elanud, maa vabaks ostnud, pojad ülikooli toonud.
Oh, kui palju oli see vaeva maksnud! Kui palju oli kokku hoitud, kui raske, kui väga raske see suur eesmärk oli kätte saada olnud.
Ja nüüd oli ta käes!
Oh teie aukroonikandjad eesti esivanemad orjaaja lõpust, teie teadsite, et te tulevikule elate, et te enese surematuks teete…
Teie olete oma lastele ja oma soo tulevikule õigesti elanud, mis jääb meil teha oma lastele, kodumaale?
Et meie ei peaks säärase rahva auväärt tublidust ka auvääriliselt mälestama, oma esivanemaid kiitma, nende kangelasmeelt mitte mõistma, nendest oma noorsoole kirjas ja koolis jutustama — et meie ei tohiks tunda oma auväärilist kändu — seda nõutakse!
Sest võõras keeles peame seda nendele tegema, ja sääl üteldakse, et meil, selle rahva järeltulijatel, rahvusliku olemise tüsedust ega õigust ei ole.
Ja meile on valus see kuulda ja meie meelde tuleb jälle eesti talupoeg, kokkuhoidlik, õiglane, tööusin, kes oma kaks poega korraga ülikooli toob.
