Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/32

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

MINA AUSTAN JAKOBSONI.

Mina austan Jakobsoni kui Eesti vaimlist kangelast — aus, selge, julge, vaba karakter Eesti elus. Vaba, otsekohene, selge inimene. Aus oli tema püüd, suur tema tahtmine, truu, ilus tema riigimõte. Vabadus, õigus eestlasele, nagu igale teisele riigialamale. Eestlane Eestimaal omal haridusel. Ja seda suurt mõtet arvas ta suurte riigimeeste poolt toetatavat: riik on kõigile kooselamise koostus, igaühele tema sugu järele.

Saksa eesõiguste vähendust, selle rõhutuse vähendust nõudis tema suure, visa kindlusega.

Aga just säält lämmatati tema.

Mina austan Jakobsoni kui vaimlist Eesti kangelast.

Tema langes enese püüdele, ta kukutati.

Langes nagu teekäija, keda kurjategija püssiga metsas varitseb.

Meid halvab tema mälestus. Kõrgendab selle kõrge mehe kiitus.

Sest tema lillekimp visati talle jalge ette.

Aga meie peame teda kiitma.