Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/23

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

HINGEKESE EEST.

Kasin sa oled ja natukene. Ei suurt juba kaasa võetud, ei palju ilma käest saadud. Ja seegi hirmu-armu all kirjastajate käes tühjaks tehtud, ära kõverdatud ja vantsutatud. Selgi oma — kus veel maitse ei hakanud olemagi — oma okaskroon kanda.

Täna veel, et sa oled, olla tohid.

Kui väikene on kõik meie asi ja olemine. Otsekui süüdlane ole, nagu armu pärast. Ja ei mitte mina üksi nõnda. Teised niisama. Nagu kõrvalised, nagu kasulapsed, nagu õigetest pärijatest üle jäänud. Istu oma ukse ees ja vaata päält, kui lubatakse vaadata. Istu ja muretse. Ei tea, kelle meelepaha võib ärgata, kellele sa ees olla. Või kelle plaanidesse sa parajasti materjaliks, teguriks passid.

Just nagu üleliigne ilma pääl. Just nagu keegi, kelle paik pole veel ära määratud, kelle otsus ära otsustatud. Ela ja kahetse. Ei rinna värskust tegevuseks, ei rõõmutunde vaba väljahüüet, ei nukruse katteta avaldamist. Nii väike, nii varatuke, nii marjukene suure Jumala ilma all, ilusa mere rannal või armsa mühava metsa keskel. Mühagu mets — hoia, et ta