Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/15

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ILUS SUVE PÄEV OLI…

Ilus suve päev oli. Meile oli uus talumaja ehitatud, suured aknad, avarad uksed. Uksed seisid päeval lahti. Hele, valge oli kamber.

Minul küll ei olnud nii pidulik süda. Mina olin vang enese kodus. O, kurbadest kurvem vang…

Pääsukesed lõid õhus üle õue oma tralli, nagu ainult pääsukesed õhus, looduses, võivad ja mõistavad.

Vidiit, vidiit!

Korraga lendas üks neist oma lõbutuhinas nagu nool lahtisest uksest sisse kambri ja — haledasti pääga vastu akent.

Punts ja punts!

Veel kord!

Hale oli vaest loomakest näha, kuidas ta enese eksitusele ohvriks langes.

Ma hüppasin, et ta enam uuesti pääd lüüa ei saaks, aknale ja mul õnnestus väikest halliülikonnalist kerget saksa tabada ja pihku võtta.

Oh, kuidas värises, kuidas tuksus ta süda mu sõrmede vahel!

Nagu värisev tasku-uuri vedrukene, millele nõelaga külge torgatud.