PROOSAKILDE.
1. SUITS JA UDU.
Suits tõusis korstnast, — ja õhk kandis ta laiali. Udu, orust tõustes, kadus nõndasama. Ja inimese elu kaob nõndasama nagu suits ja udu.
Ja inimese hing jälle on nagu suits ja udu: õhk ajab mõlemad laiali. Ajavaim jälle lükkab hinge — siia-sinna — temagi heljub, peljub.
Ei tea, kuidas mõned nii surematuiks said?
Ei tea.
2. KUI TA ALGAS…
Kui ta algas, mäestiku oja, siis oli ta kristallselge. Aga seal tuli mäeselg, ja sellest üle enam ei saanudki. Soo sai. Kõik muda, rimps, rämps kogus kokku ja hakkas haisema.
Ja kui ta nüüd lainetabki, iga laine ja lainekene ei ole ikka jälle muud kui sopp.
3.
„Sina halastamatu!“ kisendas üks õiemardik talumehele, kes oma õunapuudelt õielõikajaid röövikuid mardikaid maha ropsis — „sina halastamatu! Sina oled usin ja kaitsed oma
102
