Kui minust vanadust-pidi järgmine vanem vend, kihelkonna koolipoiss, teiste poiste ees, viiul käes, välja marssis, olin ma kade tema pääle — ma põlgasin teda, seda tema rõõmu kui väiksehinnalist. Mina ei saanud ühes minna, et väike olin, et väike olin ja mul kõik puudus, kord saapad, kord kübar, teinekord olid püksid katkised.
Ma põlgasin seda rõõmu, sest ta oli mulle — kättesaamatu!
Siis jäin ma sinu hooleks. Siis vaotasid sa oma raskemeelsuse pitseri mulle pääle.
Kui ma mees olin ja tagasi tulin sinna paika, siis paistis mulle silma, mis siin „linnupesa sarnane“ oli, mille järele ma „kui linnukene igatsesin“, siis tõmbas see linnupesa külge.
O, siis nägin ma sind.
Siis paistsid sa mulle jälle, hiiglane. Suur, tume, saladuslik kogu!
O vaesus, vaesus!
Ja kui ma, vana laulikuga öelda, nägin „et olen kui tagaaetud püü“, ja ei teadnud, kuhu pääd panna, siis seisid mu ees toaüksilduses, tulid laua otsa, olid õues, tee pääl, väljal, ja kui ma metsa põgenesin, metsa üksilduses muret peletama, olid sa ootel metsa all ees, pilkav naeratus näol… ja kui ma tööd teha katsusingi, tulid vahtisid sääl, kisendasid kui vallatu poisike mu kõrvad täis, trampisid jalgu, viskasid mind kartuliga või viskasid ukse mürtsudes kinni kui pahane majaperemees või -perenaine — siis kerkisid mu ette, sa tume kogu, oma tõsises suuruses…
Oh vaesus, vaesus!