oma nooled siis lendu.“ „Olete ikka endine Ainuke Ants“, pilkas teine. Ants hakkas laulma: „Mu meeles on üks ainuke, üks —“ „Ainus Antsuke,“ kilkas suure häämeelega üks väike kuivetanud neiuke vahele, tuliõnnelik, et midagi ütelda sai. „Kas peate ikka oma „põhimõtetest“ kinni?“ küsis üks tedretäheline naisterahvas nina näppides. „Ikka.“ „Ja ei võta iialgi naist?“ küsis üks paks proua haigutades. „Ei.“ Ants tahtis oma põhimõtteid seletama hakata, aga sääl tuli sõbra noor kaasa äkitselt vahele, kanaarilinnu puur käes. „Tänan, tänan lõpmata kena kingituse eest, härra Sulg, oh kui ilus, kui elav ta on, vaadake, vaadake, kui ilus!“ „Oh sa pagan, kui ilus!“ ütles üks toapoiss. „Ta on taevalik,“ tõendas üks „hellatundeline“ neiu. „Ta on väga nii — nii ilus!“ ütles üks neiukene, kes enam muud ütelda ei osanud. „Lühikene kokkuvõte,“ naeris Ants, „ta on armas kui ingel, ilus kui „pagan“, helde mis hirmus, luuleline kui laul — ta on kõik.“ „Jah, on küll!“ tõendasid kohe mitu häält ühekorraga, kuna mõned, nende seas ka luuletaja, mokka närisid. „Üks tähelepanemisväärt loomakene,“ ütles veel viimaks proua V., kes vast nüüd märkas, millest räägiti. „Ja. Ja mitmeseguline, nagu inglise jõulu-puding.“ Hakati tantsima. Keegi neiudest haamerdas klaverit — muidugi oli mängija kartnud, et ta kaastantsijat ei saaks, — ja pidulised lõid — jalgadega takti. Läks kõik hästi, kui Antsu maha arvame. See käis kui „ilmaparandaja“ norus pääga ümber ja mõtles: „kas ei, või ja“. „Ei!“ ütles ta. „Kui ma naise võtan, siis on säher-
91
