vis, sest, nagu ta tähendas, olevat linnas palju eestlasi ja nende lastest, nimelt vaesematest, kasvavat palju ilma koolihariduseta üles, misläbi nad hõlpsasti raisku võivat minna. — Selle ettepanekuga oli ta küll „läbi kukkunud“, aga mis tegi üksi see väike asi? Paljud tundsid päälegi, et tema nõudmine õige oli. Või kas ei olnud jälle see Arnoldi tubliduse tunnistus, et teda linna asjade pärast saadikuna päälinna oli saadetud? Mis tal siis puudus, et tal uni ei tulnud? Au oli tal, aga vara? Arnold mõtles, — ka sellest ei olnud puudus. Tal oli tubli ilus maja, raha intressi pääl mõni tuhat; majariistad ja kõik kohane tarvidus korralik — ka siin ei olnud viga, mispärast uni ei tulnud. Aga kuidas lugu perekondliku õnnega? Ei, siin oli ka kõik vanaviisi; terved armsad lapsed, tubli naine, — jah ka sellele uhkele lesele, Maalile, kes teda kord põlata julges, oli ta alandavalt kätte maksnud, — oh siin oligi nüüd, mispärast uni ei tahtnud tulla. Jõledus! mõtles Arnold. Selle üle peaksin ma iseäranis rõõmus olema, õnnelik koguni, et ma seda teha mõistsin. Ja nüüd olen ma rumal küllalt mõtlema: Arnold, see ei olnud hää, et sa nõnda tegid. Mis siis? Võlakirjad ostsid — sõnakese ütlesid — lori! Arnold keeras teisele küljele, et magama jääda, ja võttis nõuks mitte enam selle pääle mõtelda. Kas ta siis nõnda suur oli, see asi — ei, ma ei mõtle enam selle pääle, kui tal tõotus meelde tuli, ei mõtle — ei mõtle! aga juba mõtleski ta jälle: — Kas ta siis nõnda suur oli, see asi, et tema pärast — saadana mõtted! — mul kätte maksa pruukis? Ja või oli see kättemaksmine — ei mõtle — vast
81
