Nõnda oli ta Jaani kõrval õnnelik olnud, kõigest kuus aastat oli ta seda olla võinud. Siis tuli Jaanile rinnahaigus, koolmeistrite kardetavam vaenlane, ja viis ta.
Nõnda mõtles üksik naisterahvas kuuvalgel õhtul akna ees, sel päeval, kui mees oli maetud. Ta vaatas välja jõe poole, see oli vagune. Suve ilu oli ta kallastelt kadunud: mahalangenud puulehed katsid ta teinepoolset kallast, kus puud toredasti jalgteede ääres oma kaharaid latvu lehvitasid ja jalgteid põleva päikese eest varjasid; sääl oli ta Jaaniga käsikäes sagedasti käinud.
Nüüd tõusis ta akna äärest üles. Kell lõi üheksa. Ta süütas teise tuppa lambi põlema, et riidest lahti võtta ja magama minna, kui uksele koputati. Ta imestas, kes see küll võiks olla, kes veel nii hilja tema juurde tuleb; sääl koputati teist korda ja naisterahvas hüüdis argselt: „Sisse!“ Sisseastuja oli Arnold; Maali ei tahtnud oma silmi uskuda, Arnold, kindel, julge ja tõsine. „Tere!“ „Tere!“ „Teie mees on surnud, — kahjatsen!“ „On surnud, — tänan!“ Sisseastuja pidi kähku selle järele midagi ütlema, aga näis, nagu ei leiaks ta sõna. „Teie elasite kaunis uhkesti — hahaa!“ — jälle jäi sõna kinni. Naisterahvas pidi midagi vastama, aga imestus ja tõusev pahameel keelasid teda. „Teie maja on võla all,“ ütles Arnold edasi. — „Ma tean seda.“ „Ta pääle on võlakiri tehtud — selle olen ma enesele ostnud.“ „Esimest tean ma, teist kuulen praegu.“ „Teil on üks laps —“ „On küll.“ „Teie jääte ülespidamisega kimpu ja —“ „See on minu asi.“ „Teie maja saab oksjoni viisil ära müüdud —
79
