olid nüüd tujukamalt tolmu tuiskama hakanud ja tigude karbid ei hiilanud enam; mere vaikne kohin ei olnud kõrvadele endine magus, igatsust äratav muusika, vaid äratas rinnus valulisi tundmusi; laine ei laksunud enam nii lustil vastu kaljut, vaid ta hääl oli hirmutav nagu vaimudel, — siiski nõidus see teda kaldale kuulama. Ta oli nagu üksik part, kes randa sellepärast ei raatsinud maha jätta, et kütt tema paarilise sinna oli surmanud. Ei, jaa. Siin kaldal oli ka ometi kena vaadata: kuidas laine liiva aeg-ajalt üle ujutas, kuidas ta siis eemale läks ja jälle tagasi tuli — just nagu inimese tundmuse liikumine, just kui elu õnne leidmine ja kaotamine, just nagu inimeste hosianna ja poo-risti, — just niisugune! Edasi mõtles ta. Nüüd on ta mõttes õnnelik pruut. Praegu ehib ta ennast kirikusse minekule. Ta vaatab aknast välja, kas oodatav veel ei peaks tulema. Ta ei näe nüüd enam väljas sinist merd, vaid linna uulitsaid ja majasid, sest ta on varsti pärast ema surma kallima kaasas siia sõitnud ja ühte ausasse perkonda elukorterit, kuni pulmadeni, võtnud. Ta ootab, vaatab veel korra peeglisse. Sääl läheb uks lahti, aga tulija ei ole mitte Jaan, vaid üks võõras. See võõras palub liigutavalt Maalit, mitte ennast täna laulatada lasta, ta palub ta kätt veel korra omale. Maali südant täidab ahastus. Ta tunneb seda meest, see on laevnik Arnold, seesama tubli mees, kes temale tihti austajaks sõbraks ja nagu isaks oli olnud. Pikka maad oli ta siia Maalile järele tulnud, selle kindla nõuga, ta südant viimsel silmapilgul enesele liigutada. Maali tunneb teda kui karedat ja jonnakat, muidu hää südamega meest, keda
76
