kaasaks läks, sest vanemaid tal maha ei jäänud. Aga kaua ei peata tema mõte jõe voolu juures ega tema ilusas ümbruses. Ei, sääl allpool, mere ääres on ja oli veel palju ilusam. Sääl lõi laine kaldale lustil lupsu või kohises meri nii ustavalt, nagu koju kutsudes. Sääl olid küll ka ranna ääres tujukad, tuule käes tuiskajad liivamäed, sääl loksus laine küll ka kohutavalt vastu kaljusid, kohas ja norskas nagu merekoll, aga siis kui väikene kapteni tütrekene, kõigist armastatud Maalikene mere ääres kõndis, seisis tujukas liiv tuiskamast ja mühav meri mässamast; kes tohtis või raatsis väikese rõõmu rikkuda! Ah, mis hää oli siin ilusa valge liiva sees vudinal joosta ja kirjusid teo- ja konnakarpisid korjata! Näe, mis ilusad nad ometi on! Üks siin nii ilus kullakarva-roheline, teine sinikas läikiv eemal veel ilusam. Väike merenäkk korjas siis neid suure hulga kokku, vaatles viimaks nende paljust kätel nagu ehmatades, viskas siis neid üles päikese kiirtele vastu — näe, kuidas nad maha langedes hiilgavad! Aga vaata, sääl tuleb ema, see ilus sirge naine, ja hüüab oma tütrekest: „Laps, vaata sääl tuleb pilv, palume Jumalat, et ta isakest merel hoiaks.“ Ja väike tipib ema kõrval, käsi ema käes, koju; ta palub ka, aga siiski ei usu ta, et seda tarvis oleks, sest „Armas Jumal on nii hää, et ta kedagi ei kurvasta“, oli ema talle kord ütelnud. Aga ei tea, kas ei olnud Jumal lapsele hää või laps Jumalale — ükskord oli isa, merehädalisi aidates, ise lainetesse langenud, ega tulnud enam iial koju. Ema nuttis raskesti, aga laps mõtles: ime küll, et seda ära lastakse uppuda, kes teist
74
