ilus! — Jaa, ilm on ilus, kena, meelitav, tulevad vastused, milles iial loogikapuudust ei ole.
Ülitark, üliilus sisseseade, millest tavaliselt see järgneb, et nägelikult ilmakõne üks sajahääduseline nõiarohi on, mis ka iga nägelust ja karvakiskumist eemale hoiab. Muudku ära sa, lugeja, ka seda ilmsüütumatki vaga nägu piirita usalda. Sagedasti tuleb sulle hää sõber juurde ja enne kui hingest tead aimata, on sul vomm kuklas ja pomm silma pääl.
Aga Kodavere ilmadest ei tea lugeja ikka veel midagi. Ah jaa, ma algasin seega, et Kodavere ilmad vesised on. Vesiseks nad viimati tänavu jäävadki nii Kodaveres kui Laiusel, võib olla ka Torma kihelkonnas, Jaani, võib olla ka üleaedse Mihkli talus. Hulk heina mädanemas, rukkilõikus sündis ju hädaga läbi vihma ja uute tegemine tahab mõnes kohas mäda maa pärast võimatu olla. „Ta jonnib kohe oma vihmaga,“ ütleb põllumees jälle uut sao hoogu saies. Ei tea, kes jonnib?
Aga nüüd lubatud kiri kihelkonnast. „Kui ma Peipsi piiril käisin, Alatskivil sääl“ — Alatskivi on ju ka Kodaveres — nii algab kuulsaks saanud Weitzenbergi Laksi Tõnise laul. Laul kui laulutegija elasid aasta viiekümne eest Alatskivil, esimene oli mõisa kirjutaja, teine talupoeg. Sellest minulgi luuleline õhk vastu puhus, kui Emajõe suust, kuhu Tartust aurulaev mind tõi, Peipsi sinav vagune pind hulga aja järele jälle vastu naeratas. Laul ajas laulu pääle, nagu üks salm ütleb, ja ma sain pehmeks ja luuleliseks kui vaha. Jah, isegi kuiv puu higistab tõrva välja, kui päike palavasti paistab — ikka päris päikene!
41
