nagu kardaksid nad, et ma nende sabad ajalehte panen. Nüüd hulkusime mitmed Marsi külad läbi, aga ikka seesama lugu. Minu seltsilised leidsid viimaks ühe Mars-kadaka perekonnas vastuvõtmist, aga mind nuusutati igal pool nii kartlikult, et igaüks mu eest põgenes. Igavene juut Marsi pääl, mõtlesin mina. Ja seda teevad need neetud marslaste koonud. Seitsmel seebil pesin ma ennast ja tuulutasin riideid, et mõnest marslastele kardetavast maapäälsest haisust lahti saada. Viimaks jõudsin suurde linna. Ka Marsil on linnasid. No, väga kena! mõtlesin ma. Linn oli päälegi väga tore, tornid väga kõrged, ja mis veel kõige imelikum, seisid päris ilma tugedeta üleval. Suured saksad kõik väga sabalised, mõnel on see ülearune liige seda, mõnel toda karva, mõnel pikk, mõnel lühike, mõnel koguni pikem kui terve keha. Ühe kui teisega katsun juttu, aga paraku — koon hakkab liikuma ja minu eest põgenetakse kui tule eest ja katsutakse aga sabasid varjata. Hädas vaatan ma ümber, kas üht habemeajaja töötuba näeksin, kust ma enesele ka saba taha laseksin seada, et need pärdikud mind enam ei kardaks. Loen ühelt klaasukselt: „Habeme mahavõtmine liikumise seaduse teel!“ Pagana pihta, see kõlab peaaegu eesti keele moodi, viimati ei ole siinsed kirjanikud ja ajakirjanikud rahva keelt veel nii kaugele ära rikkunud, et temast aru ei võiks saada, nagu see kurja maakera pääl on sündinud, mõtlen ma ja astun sisse saba tellima ja habet ajama. — Kõige imelikum asi, mis mulle silma torkab, on see, et habemeajaja, inimese moodi loom, mind sugugi ei karda ega nuusu-
28
