KUULUS MEES.
Nad olid kõik tema vastu; kõik, nii palju kui neid oli. Tema töödel, üteldi, ei olevat tuuma, tema elul eesmärki, tema kirjades puududa mõte, tema sõna olla tühine. Kirjutas ta täis tuld ja vaimustust oma suguvendade hääks, siis üteldi, ta otsib omakasu; astus ta teraval sõnal õige asja eest ette, kõneldi, ta tahab kuulsaks saada; tegi ta vaestele hääd, pandi pahaks, et ta inimeste südameid varastab; kinkis ta kirikule midagi, pahandati, et ta Jumala ees tahab kiidelda, — lühidalt, kõik, mis ta tegi, laideti ära, teda nimetati kiusakamaks, auahnemaks, rumalamaks inimeseks. Vaata narri, istub öödpäevad toas. Ehk jälle: Vaata ihnust, käib katkise kuuega uulitsal!
Nad olid ju kõik tema vastu; kõik, nii palju kui neid oli.
Ta suri.
Nad hakkasid rääkima, kuidas ta hää inimene olnud ja kellelegi kurja ei teinud; kuidas ta isamaad palavalt südames kannud, kui sütitav ta sõna, kui tuumakad ta kirjad, kuidas ta hädalistele abimees, vaestele isa, kogudusele truu liige olnud. Tema häädusi tõsteti taevani, tema vead, isegi tema suured vead leidsid
154
