Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/154

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— Oh mis ilus! Ma annan oma nuku teile selle eest. — Meie nukku ei taha. Kui sa aga hää laps tahad olla, siis mine ära oma nukuga mängima ja jäta meid üksi. Meie ema kardab sind, ta mõtleb, et sa niisama kuri oled kui Tõistre Peeter, ja ei tohi meile usse tooma tulla. Küll me siis pikemalt räägime ja rohkem laulame, kui juba suured oleme. — Jumalaga siis, ema ka juba ootab. — Jumalaga! Ütle Tõistre Peetrile ka, et ta enam linnukesi ei kiusaks.


153