niisama lubataks õhtuse saia asemel 2 kopikat raha saada, nagu ta vanemad vennad said, kes teises koolis käisid. Ema ei pärinud pikemalt järele, vaid lubas. Nüüd sõi väike Anna õhtutel saia asemel jämedat leiba — aga tal oli lootust, ta süda ei vaevanud mitte enam.
Ühel päeval tehti kaupmehe juures poeuks tasakesi lahti ja Annakene astus arglikult sisse.
— Armas kaupmees, siin toon ma 20 kopikat nuku eest, mida ma paari nädala eest ära viisin, ütles ta, kuna ta silmist suured pisarad maha nõrgusid.
Imestusega vaatas kaupmees vabisevat last. Kui poe uks ta taga jälle kinni oli, tuli talle korraga nagu uus elu. Nagu raske koorem oli ta õlgadelt maha langenud ja terve ilm naeratas ta ees.
Õhtul oli Anna lustiline ja mängis ja kilkas väikese vennakese Jassiga. Siis läks ta ema juurde ja ütles: — Emakene, ma ei taha ühtigi enam raha, ma söön saia häämeelega.
* * *
Kümme aastat hiljem nägin ma mõisa trepi ees üht kaltsus kerjajat naisterahvast, kellele noor mõisaproua mõne kopika kinkis. Kerjaja oli Minna, noor mõisaproua Anna.
148
