Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/135

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

üht sõna ka pool päeva taga. Ta on selleks liiga mõistlik, üksi ilmast ja välistest asjadest kõnekäändusid teha; selleks liiga viisakas, alati kõrgeid mõtteid karvupidi ette kiskuda. Ta näib alguses ikka vähem olevat, kui ta tõesti on, laseb teisi häämeelega rääkida, ilma et ta nende arvamisi tõeks kiidaks. Ta oskab naisterahvastega nii ümber käia, et neil tema seltsis igavust tunda ega ka punastada ei pruugi. Ta on niisugune mees, kes naisterahvaste mõju enese kohta mitte ei salga, aga ka nende armastusvääriliseks moeorjaks ennast ei alanda. Ühe sõnaga: Ei luuletus ega ükskordüks. Jutuheie meie vahel venis pikale ja sai kauniks kangaks, minul oli niisugune tundmus, nagu käiksin ma ühe ustava hää inimese kõrval.

Ükskord pidas meie tuttavate seltskond nõu lossi varemetele välja sõita. Mina ja Jaan pidime ka ühes minema. Juba õhtul enne seda oli mul iseäralik tundmus. Ma nagu aimasin, et Jaan silmapilku otsib, mil minuga nelja silma all midagi rääkida, minule midagi — avaldada. See tegi mind rahutuks. Hommikul katsusin ma mingisugust vabandust leida, et koju võiksin jääda. Ilm oli ilus, aga ma ütlesin et ta ehk muuta võib. Ema aga laitis mind ja ütles, et taevas selge olla. Sa ei või oma saatuse eest pääseda, mõtlesin ma, ja läksin kaasa. Kui ma täna selle asja pääle tagasi mõtlen, kelle süü on kõik? Ema süü, kõik ema süü, et ma teistega kaasa läksin.

Kõik sündis, nagu ma ette olin arvanud.

Võib olla, armastasin ma teda juba siis, kui ta sel päeval mu kõrvale tuli ja ütles, mis ta minu vastu tunda. Ta hääl kõlas nii püha-


134