Juba sestsaadik, kui kena neiu T—s vagunisse astus, on tal kaks varju. Üks tema sirge keha enese vari ja teine — see härra sääl, kes jälle uuesti nähtavale tuleb, kuna ta ju tund aega vagunis tema vastu istunud.
Mõnikord on väga halb juttu alata, veel halvem aga asjast, millest jutt oleks võinud sigineda, eemale põigata. Viimast kunsti oli aga neiu iseäranis osavasti pruukinud. Muidugi oli juhus temaga ühes nõus olnud. Tal ei kukkunud ei taskurätt käest maha ega olnud reisitasku pingil pool-kukkumisel, ei ta tunnud janu ega kaevanud palavuse või igavuse üle, mis nii armas ja abivääriline oleks olnud. Noormees oli otse meeleheitmisel ja õigusega pahane, et talle midagi sarnast soovitavat teenistust osaks ei saanud.
Ta ohkas! Neiu naeratas, aga ta naeratas, aknast välja vaadates. See tegi teda tormiks, ja sel silmapilgul tõotas ta enesele vandega, teda rääkimisele sundida. Aga kuidas, millega? Talle jala pääle astuda, selle üle kahetseda ja siis teda trööstida lasta — niisuguseid abinõusid ei tarvita peenelt haritud mees mitte, ja üks niisugune oli tema kuni viimse vestinööbini. Tuleks üks juhus, mis ta ometi rääkima paneks! Niisuguse juhuse arvas ta käes olevat, kui noor naisterahvas praegu postitõlla akna lahti tõmbas, et sisse astuda. Et ka naisterahvas seda sõiduriista enesele tahab, seda näib ta alles nüüd tähele panevat. Ta pilk peab niisama palju viisakust kui pahameelt tähendama, kui ta kübarat kergitades „Palun vabandada!“ ütles. — Kas ma ei võiks mitte veel teisi hobuseid saada? küsib ta kannatamatult, mille
119
