Õhtu oli käes. Mari kuulis, et vanker ukse ette sõitis; ta ei teadnud, kes võõras pidi tulema. — Aru saadab teile need sööginõud, ütles kaupmehe sulane suurt kasti sisse tuues. — Aga ma ei ole neid tellinud. — Härra ise käis sääl ja tellis. — Mari istus kasti kõrvale ja nuttis, et süda tahtis katkeda, et pisar pisara järele maha sadas. Aga nendes pidi imejõud olema, ta südamevalu kadus ja uus rõõmus julgus tuli asemele. Tellitud riistad olid väga ilusad. Nõnda leidis teda Hans koju tulles. — Mis sul on, Mari? küsis ta. — Oh Hans! — Ta tõmbas ta rinnale ja palus liigutatud häälega: Kas sa võid veel andeks anda, Mari? — Andeks anda? Minule enesele on seda tarvis, ma ei olnud mitte nii kannatlik, kui oleksin pidanud olema. — Sa oled ingel minu kõrval. Mina olin süüdlane, kare su enese, hoolimatu su soovide vastu. Tänu Jumalale, et ma õigel ajal oma viga märkasin, mis õigel ajal pahanduse pilve meie elu taevast ära peletab.
117
