Osav toibus esiti.
„Kuidas? Teie ei tunne Brengelit? Kas mul ei ole mitte au proua Rosenbergiga kõnelda?“
„Koguni mitte!“
„Teie ei ole proua Rosenberg?“
„Ei, mu härra, see elab trepp ülemal teise korra pääl.“
„Võeh!“
„Oeh!“
Emand Klasing nuttis viha ja häbi pärast, tema oli võhivõõrale inimesele oma saladused välja kraaminud.
Isand Osav vandus habemesse oma vähese mälu ja totruse pärast, tema oli võõrale naisterahvale oma kosja asjad ette kraaminud.
„Kuidas olete siia juhtunud, kui küsida tohin?“
„Kuidas olete teie siin, kui — paluda tohin? Oh, ma sooviksin need trepid ja kosjatoimetused sinna, kus seitse ööd korraga valitsevad! Palun andeks, auline, armuline proua! Vaadake, minule juhatati: esiti suurest trepist sisse, paremat kätt uksest mööda, pahemat kätt uksest sisse, trepp üleval teise korra pääl — ma olen vist õigest uksest mööda tulnud.“
„Aga oleksite pidanud ometi tundma, et ma proua Rosenberg ei ole, kellel Brengeliga tegemist on!“
„Vabandage, mina ei tunne õhtupoolset vürstinnat, — tahtsin öelda proua Rosenbergi ka mitte rohkem, kui teid.“ — Osav tahtis asjale nalja kuju anda. „Kas mul ei olnud õigust oma toimetusi soosse soovida?“
Emand Klasing nuutsus siiski.
105
