duse külge paelutatud inimese juurdleva vaimu energia säälgi, kus järgegi ei ole.
Sest Eesti tüdruk Ruth peab ülikooli ajal enesel 7—8 tuba, üks küllus, mida meie mõisnikkude tütred ometi enestele lubada ei või.
Siis see võimatus 20. aastaga satiirilis-tsüünilise pilguga kõige ilmakirjanduse ja aja voolude pääle vaadata.
Siis ta hää seedimine, hää kõht ja sugulises elus mitte piinlik nõue kainusele.
Aga see võib hää olla. Sest see kõik on vastik, — vast pudendab ta üliedvistamiste ja lemmendamiste haigust vähemale — realiseerib, nagu meid väliste olude mõju kunstilistes püüetes läbi külmetab, surub — realiseerib.
✻
Miski ei ole üleliiga. Kurbtus ka mitte. Kannatus ka mitte. Tules puhastub kuld, suru all, nagu telliskivide põllul, enesetunne.
Mis olen ma sulle süüdi teinud, et sa mind kurvastad?
Mina olen — ja seda sa ei salli.
Nad hävitasid esimesed poeglapsed ja kadusid ise.
Nad viisid rahva Paabeli, aga leidsid tarviliku, teda tagasi lasta.
Nad kihutasid ta kõige ilma pääle laiali orjaks, aga surid ise jäljetumalt ära.
Nad piinasid, peksid ja hirvitasid teda, põlgasid teda, aga laenasid talt riigi pöörete kartusel miljonisid — sellelt hädade läbi surematuks vintsunud tõult.
Ei, kannatus karastab, teeb surematuks.
✻
87
