Aino Kallas talitab kasinate, kindlate piirjoontega. „Raudjala“ juures tikub kurb kätte: sihilikkus näib ära lämmatavat vana Raudjala, ta naise ja poja psükoloogilise vahekorra. Tülitsematu tüli, välja puhkematu kontrast, ainult põues varjul… Kui siin enam satiiri, isegi tsünismi pipart oleks, siis võtaks töö seda õnnelikuma kuju.
✻
Hall luule — väsinud aeg, väsinud stiil. — Ei, olgugi, et selle juures ainult noorus viibis, ajani ulatas see kurb-väsimus ometi. Mida ei taha uskuda, pead uskuma, mida ei arvanud kirjandusvooludest eemal noortele mitte külge, — näib tal küljes olnud olevat — oma aja, oma saatuse märk.
Ja nüüd räägin ma enese vastu, aga ma ei häbene.
Lõtvus, sünnivõimetus on see väsinud stiil suuremalt osalt, aga aja rõhk on ta tähtsalt ometi.
Lootusetus… õudsus…
✻
Õudne surumine, väsitav vaatus kõiges vaimlises, kõiges elumõttes. Siin tuleb öelda, et õndsad need, kes vaimus vaesed. Teistel on raske — hall, hämar, õudne õhk ümber…
✻
„Ruth“ on vahest rohkem häälesse pannud, kui ta ise maksab. Juurdlemine, stuudium, filosofeerimine on ta igatahes oma väärtusega.
Vast meie aja kohane hää.
Sest temas on ometi midagi. Kodu ja ko-
86
