oska õnne kirjeldada esimese päätüki järgi, mis tundsin, et Eesti romaan ju nii kaugele saanud.
Sest helisev kevade oli siin Aino, minu enese naispaleuse kehastus, siis teine, siis kolmas päätükk ikka edasi.
Mina olin hoobilt kade ja õnnetu. Sääl ollakse juba. Ja sina tahad veel olla, loodad veel midagi teha, veel järele jõuda, ehk koguni eesrinda esitada, nagu sind aeg, kas õigusega, kas ülekohtuga omal ajal ärahellitas — olin trehvatud igapidi.
Kui läbi olin lugenud, siis olin — pool nutul, miks ma lugema olin hakkanud. Väsimuse tunde jätab kui Turgenjevi „Suits“.
Mait teeb mõnda hääd. Mürab oma osa. „Isamaa õilmed“ sai nii palju vitsu. Aga kenadusi sääl ikka on.
„Vahesaare Villem“ jäi minust. Ei suutnud. Väga huvitav oli algus. Aga siis kui Villem oma isakoha ju kätte saanud (Laenu lugu oli meisterlik), siis hakkas ta valitsejaks ja siis hakkas ta valitsejalikke aruandeid andma, just nagu valitseja, ja see oli kord igav, enam kui igapäiselt igav. Ometi mis ma sellest saan, kui loen, kas Vahesaare Villemi põllud 60 ehk 61 vakamaad suured, kas tal 6 lehma või 16 ja mitu toopi nad piima annavad. — Jätsin. Nõnda ei jutustata rahvaelust ja maaelust, ei ühestki elust. Võetagu Björnson, Knut Hamsun, Auerbach — vaadatagu, kuidas nemad talumeest, talumehe krunti kirjeldavad.
Igapäine lai labasus kogub kuhugi mõttepildisse, vanasõnasse, kuhugi metaferise kokku ja tuleb siis kui luule, mõistuse ja tunde ekstrakt hoobilt ette — vangistab paari sõnaga.
84
