Aga see väsitav, väsitav kurbtus… Selle, oma aja, väsinud stiili modernismi vahele on need helid ära kadunud. Nende tõmme toob kurvameelsuse, „minek iseendasse“ ei meeldi. Kontrastilisemat, tulisemat, naiivset otsid sa — viimaseta on iga laulik kiriku lauluraamat — aga ei leia.
Ja kohati küsid, mis see on. Ja kui sa mõistvat arvad, siis ei taha enam mõista — nagu oleks valu kõige sügavam siin peidul, ehk õigem, tema avaldus nurja läinud, — selles nägematus endas, ja siis ei taha enam kaasa tunda, ei saa tunda.
Vahest on need, selle halli aja väsinud stiili nõudmised, kunst niisugune, mis valust tahab öelda, aga ei saa öelda. Ehk et nii peen olla. Aga siis peaks meil sameti sohvasid olema, kus kaebada ja koltuda — nägemata, tegevuseta.
„Igatsuse laulust“ ei mõista mina midagi. See oleks nõdrameelse laul. Kui ma neli esimest ja kuus viimast rida jätaksin, siis oleks juba midagi. Aga siis ma ei tea, mis „jumala rand“ on. Ja ilma olen kõigest.
Selle hirmuga ei ole Ridala omi kättegi võtnud.
Vorm on surematu, mõte võib muutuda. Tõsi. Aga vorm üksi ei ole muud kui vorm. Laul ei ole mitte vormi pärast, vaid vorm laulu pärast.
Näib, et mõned seda ütlust teisiti on võtnud.
Need nähtused on omal viisil valutanud, sest mina olen vaikinud, et — tehku paremad oma tööd. Ja seda olen mõelnud, sest seda on mulle öeldud, ja ma olen uskuda katsunud ja ootanud…
✻
77
