lessegi teisesse, elusse, valgusse, kontrastidesse — mis kirjatöösse puutub.
Ise ei huvita mind, teisi veel vähem.
See on Enno õnnetus!
Enno tõmbab mind, tõmbab kohati vägevasti ja ma uskusin talenti leidvat, siis väsisin — see mulle enesele kardetav uim raputas mu eemale.
Ma tulin hilja, viimne teiste seltsis, Ma laulan üksi laulu muinasjutust, Ses öös ma nägin jumalate randa. |
siin on tõotavat ja siiski — udu katab kõik ära. Positiivset ei ole. Ei saa mõelda, mille alla kõik sureb.
„Oder“ — vabadiku tõllassõit ometi kaelasid ei pikenda. Mõte lõunamaa kobara ja meie odrasaagi pääle õlle laudade vahel kõrtsides — ei saa temast jumalate sädet. Tundmus ei tõsta kõrvagi. Vii sant saali, sääl ta veel sandisem.
„Märgitud“ ja „Sügise rannal“ teevad mõlemad mulje ja tugeva. Siin on luuletaja. Aga näib, nagu oleks ta kellegi alla ära väsinud, laul tuleb kui hauast ja mõjub kurvalt — kuna millalgi affekt täitsa välja ei löö, mis kurva suureks teeks. Ja see väsitab. Kurbtus nõuab plastilist. Ma kurvastan siis ühes ära ja jään siis rõõmsaks. Ta ei tohi väsimust, ükskõiksust esitada.
„Mina“ ja „Ma tunnen lillesid“ on vahest veel paremad.
76
