ja kui tempel valmis — missugune pühadus sääl sees!
Aga kui me nüüd räägime ikka pühadusest, mis templi sees, ja templit ennast ei näe, ehk kui see ennemini lehmalaut — noh, ei pühadust kusagil.
Kisenda ja hädalda mis hädaldad — minul on kah häda, ei saa ega saa ainu tükki läbi.
Ma võiksin hallist koolist nii mõnda nimetada, mis väsitav ja maotu oli; mõnda, milles elu leek ei puudunud, aga mis modern väsimusse oli pandud — nurgelised rattad olid moodis — aga ma usun — te vabandate!
✻
Lattik kirjeldas õnnega väikesi. Aga et see tee ju kaunis tallatud oli, ei äratanud ta mõju — kui siin mõju äratada on. Kes L. põllu kutseks võtab, kui Andersen, võib ju ehk midagi ära teha. Kasvatusteaduslikult oleks meil üht Anderseni hädasti vaja. Võõras asi ei huvita. Paremad veel olid L. paar joonestust lehes — olid nii õnnelikult leitud.
✻
Pääjooned selles väsinud stiili koolis, aga ka pääluhtaminekud peenes „nägematuses“, olid Enno luuletused ja Ridala omad. Viimaseid ma lugenud ei ole, aga ju need kõige paremad olid mulle liig peened — ma ei saanud järele. Juba, et sarnase meeleolu eest ise meelel iga abinõuga kaitseda püüdsin. — Iseennast kunstlikult uinutada, mis sellega saada?
Enno laulud — „iseendasse“ minek, nagu luuletaja ise ütleb, ei ärata rahuldust. Säält iseendast — just mina püüan välja saada, kel-
75
