Lehekülg:Kogutud teoksed I Liiv 1921.djvu/74

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

petis“. Ei ole õige. Kõige langenum ema noomib ikka tütart: see on ju kõige inimsuse sihtjoon, et ta oma järelsoole paremat soovib, ja kuigi ta ise langenud, enesest ausam-olemist.


Kujutatagu kehadega, mitte varjudega. Kivide varjudest ei saa müüri, küll aga kividest enestest.

Kõneldakse tundmuste nimedega — kulutavad varjudega. Ma ei tea, kust nad tulevad ehk miks nad tulevad.

Ma tean, et kirjanikul meel hale on. Aga sellega ei ole ma kaugemal. Miks ta hale on?

Mis puutub minusse kellegi haledus. Kirjutatagu plastiliselt, kujukalt.

Kehad, kehad kokku, asjad, nimed, sündmused. Küllap nad tundmuse kaasa toovad.

Nad toovad kaja, selle enne nimetatud varju, ja see kaja saab nüüd pääasjaks. See on subjektiivse tõus üle objektiivse!

See on kunstniku veimevakk, see ta palk.

Aga mis saan ma lahtunud viinast. Mis näituseks Schiller nendele olevustele nimeks andis, mis ta ise lõi, see on tema keel. Mis selle kõrge keele kordamine väikese algaja käes kõik aitab?

Teist Schillerit ju enam ei sünni ja kui, siis keegi teda ei loeks.

Mõte, tundmus, lõi enesele ise keele, kõrge luulekeele. Algaja algagu lihtsaga ja lihtsa keelega — küll tuli keele toob.

Ehitus, kaine, kividest ja lubjast, üsna nähtavatest, liht asjadest — ehitusmaterjaalist,


74