Ta oli loomise võimetu, nagu ta seda praegu on.
✻
Jah, ühesugusus, sentimentaalse kõiges nägemine, on plastilise ära lämmatanud. Hiline õhtu — higista ja — asjata. See jääb lugejale järele.
Kunstita kompositsioon ja siiski — kõrvitsa esimene õis.
See lõpmatu eleegiline, müstiline valu sügise looduses —
Raputage loodus luupainajana seljast! Niisugune ta ei ole!
✻
Ilma jutustamiseta juttu, skitsi, novelli ega romaani ei ole. Jutustamise kannatust ei ole, tahetakse kõik korraga anda ja ei anta midagi.
Ja läinud generatsiooni varjudest enam uut elu luua ei saa. Nad on hauda läinud ja nendest tundmustele antud kujud, sõnad jäänud. Uut Schillerit ei loetaks enam nagu enne Schilleritki Schillerit ei olnud.
Urise sina…
Kui sa nüüd ust ei tunnud…
Otsid teda igavesti asjata! —
✻
Kuidas üks vale hääl terve muusikatüki rikub, nõnda iga ilmaasjata sõna keelemuusika, ta jõu. Ühendamine ehk lahutamine olgu piinlik puhas, et mitte üks ilmaasjata sõna päämõtte esitajat ära ei lõdvenda, väsita.
Siin närtsinud lilled ja lehed,
laulab kurblaulus J. Lipp.
70
