Võta kontrastide eel sarnase juurde sarnane, viska kõlbmatu teisele poole — tule siis suurelt!
Kusagil ei ole sõnade rohkus ja „aga“, „kuid“, ehk mõistete kordamine hirmsam kui sääl — kontrast kadus — ei tea kuhu. Kass sõi ära.
Lahuta ja vali, lahuta surmapõlgtusega! Ükskord tõmbab lahutatav end vägivallaga kokku — viib sind ühes — loomine!
✻
Hiljuti võtsin kätte miski lehe — kujutas keegi oma armastuse tundmusi ja suve päeva. Küll oli ilus keel. Küll oli ilus lauseehitus, küll oli määratud pikkus, aga mis puudus — oli asi, millest kõneldi. Ta ei jäänud ei päikese paiste külge, ei ka suve päeva külge, ei kõlvanud ta kirjeldajale enesele — ta ei olnud loomukohane.
Vägimehe kannatusega katsusin vaprust näidata, algasin kümme korda lugemist, ei saanud lõpuni ja kui sain, ei teadnud, mida olin lugenud.
Ei saa müüri ehitada kivide varjudest, vaid kividest enestest.
✻
Enam kui kümmekond aastat tagasi, kui Eestis isesugune kahvatanud sentimentaalsus noorte loomise katsetes hakkas ilmuma.
Sentimentaalsed kujutused, väsinud, kurvas kujus. Katsuti lootusetust, võimetust, seespidist rõhuvust kehastada. Hall taevas, hall loodus, hall sügise, hall igavus, tühjus, õud-
67
