Et kõik tundmuslik tõesti nähtava kuju on, siis tuleb loomise juures ikka nähtavaga algada, nähtavaga varjusarnast siduda, — nähtavust, kehasust, kehadest, ainetest!
Kehadest saab ehitada.
Tundmusi saab tuletada.
Kuid ehitus on kaine, plastiline. Palju kehasid, — võib külmus tulla.
Muusikalised, lüürilised ärapildid pikkades ridades, ilma oma valitseva isandata, positsioonita, võivad — und sünnitada.
Palju mett koos, — upute!
Seda tahtsin ma öelda, et mõned enese ajutöö nõrkust paljude ilusate sõnade sisse tahavad varjata — näit. noored armastuse hellusest ja õnnest kirjutades, ja ei anna oma kujule positsiooni.
Nagu selgroota silk.
Ei, ilma ei saa petta, enese oskamatust sõnade kuhjamisega katta.
See natukene, mis selgroolist oli, uppus ära.
On nagu subjektita prädikaat. Kunsti mõttes täiesti seda.
Sest kandja ehituskivi puudus.
Aga ikka seda meeles pidada: mis asjad ise, ilma et nende esitaja välja paistaks, omast jõust, midagi kogemata, uut, ammu otsitavat ütelda saavad, siis —
Nüüd see see ongi.
Ära too iseennast mulle näha, — mina olen samasugune, — mine kuhugi kivi sisse., kännu sisse, — hoia oma saladus endale!
Tule mulle kunstiga, mitte loomulisega.
Keeda, küpseta, piparda oma aine läbi.
66
