oleme veeuputuse läbi elanud, virmalisi näinud ehk sabaga tähte ja nüüd kuuleme ehk loeme aastate järele: veeuputus, sabaga täht jne. Pildid nähtavast ja muljed kuuldust on kajastuses niisama selged.
Veel kord, sõnad on asjade kujud, pildid jälletajad, kajastused.
✻
Ma arvan, et juba igaüks teab, et ma kõnelevast kunstist kõnelema tahan hakata.
Kui väga kõnes-looja, luulekunst muusikaga ligidases ühenduses on, paistab kohe.
Muusika esitab hääle muutmise läbi tundmusi, kõne sõnade läbi asju ja olemist, millest mõtlemine ja tundmused tulevad.
Ja nõnda läheneb luulekunst, nimelt lüürika, ennem muusikale, mõtlev, juurdlev, kujutav, jutustav enam plastilisele, kehalisele, asjalisele, asjale (Gegenstand).
Kui nüüd klaveri ette istuja korraga ühe klahvi valesti võtab? Halb.
Ja kui sõna valesti võetakse, kui pinsel vääratab ehk joon vaimus juba kindel ei ole —.
Kõik ühesugune õnnetus!
Tuglasega ütlen: teised näevad üksi luules rütmi, kokkukõla, õrnust, vägevust, nagu ei oleks proosas seda ollagi!
Kõne — ta on kõik muusika!
Kõik aga ka plastika!
Sest terve kõnekunsti töö rikuvad ainult kaks vehi-väikest asja ära: sõnu oli kas liig vähe, ehk — liig palju.
✻
65
