Valguse ja varjuga kujutab kunstmaaler sedasama, mis kujukunstnik, skulptor. Nähtava ärakirjutajana, kopistina, joonestajana annab ta nähtava teisendi, näopildi, portree, kui üksikseisaku ta kujutussilmapilgul ja ilma tagaseinata. Astub ta asjadega kõnesse, see on, seob need välise ilmaga, kehadega, naabritega, kaasasjadega, — astub mõte juurde — elu, liikumine. Ühendab meid eluga, inimese mõtete ja tundmuste vallaga.
✻
Mis mina sellega tahan? Mina tahan sellega neid asju ära ütelda, mis ütelda niisama rasked on kui loomine ise — hää õnnega lähedalt koos. Helin on kord alganud millegi kohta, ära ajada mina ei saa, vaid — tulgu meile sinu riik!
Ja sellepärast algan ma veel kord: Noodipää all on hääl. Hääle kiiruses ta iseloom, hääle raskuses ja vahelduses ta seesmine sisuraskus. Noodipää otsib oma võtjat klahvi ehk keele pääl ja kõik on käes.
Ja sõnaga on samuti — teise kõrval! Temagi on noodipää. Tähenduseta keha, asja nimi ainuses, aga kompositsioon teise kõrval. Siin on kõik see saladus, mille pääle ma välja lähen.
Asja nimi toob asja enese ajule näha, ilma et me teda ennast näha tarvitseksime. Meie oleme mälestuse läbi tema külge seotud, ta on täitsa elavaks saanud, vahet ei ole endise silmalise nägemise ja nüüdse selle nägemise ehk vaimlise olevuse uuesti meeldetuletuse, kajastuse, uuesti sündimise, reproduktsiooni vormilise tiheduse vahel mitte. Ütleme, vast
64
