hää asja ja hää mehikese kasuks — noh, Poola kasuks!
Seda mina kirjutasin.
Ja siis kirjutasin mina, kuidas Euroopa Nr. Nr. (vabandatagu, vali inkognito oli nõutud ja mina sain aru) oleksid kui numbrid meie linna (ise mõtlesin: Tartusse) tulnud ja elaksid siin kui gnoomid, see on pisitillukesed vaimud, pöialpoisid nii, varjus ja varjatud, ja et nemad paha tembu oleksid teinud, ühe — pupekuningakese!
Mina arvasin nüüd, et ega säärast ilmasüüta asjakest keegi ei taha takistada — Poola uut ühendust. Kellel võiks küll kõik selle vastu midagi olla.
Minul ei olnud markisid, panin ilma margita postkasti. Arvasin, mõni hää inimene paneb margi. Nõnda vist pidi olnud olema, sest postiametnik, kellelt küsisin, kas siia ei ole ilma margita kirju toodud, vastas mulle: „Need saadetakse ära.“
Aga nad on ära varastatud.
Tallinnas, 28. aprill 1911.
P. S. Ma kirjutasin sellestki, kuidas keiserinna Katarina neli last sünnitanud, ja et Vene valitsejate prouad seda sest saadik enesele Pariisi moeks peavad.
62
