Lehekülg:Kogutud teoksed I Liiv 1921.djvu/61

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kuhu asjad mõnikord kaovad?

Kuhu asjad mõnikord kaovad, on koguni arusaamata. Umbes kuu aega tagasi kirjutasin ma Tartust „Berliini Päevalehele“ mitu-setu kirja, millest, nagu näen, ükski kätte ei läinud, pääle ühe, mille markeerisin. Teised saatsin kõik margita.

Mis mina nendes kirjades kirjutasin?

Mina jutustasin sellest, et meie oleksime vilet puhunud ja Teie ei oleks mitte tantsinud; et meie oleksime ära surnud ja jälle üles tõusnud — ja surm ei olegi naljaasi — ja keegi ei oleks mitte tähelegi pannud!

Et nii väga osavõtmata meile ollakse, meile, Aleksander  II-le, III-le kui Leo Tolstoile, kes ka veel Tolstoinagi surnud ei ole, vaid priske Isakesena edasi elab — oli au talt musu saada ja temalt kuulda, et mu nimi Paul olla —; ja et isegi meie Hiina mehed (kurvad küll Mandshuria pärast) siiski kõigest jõust katku teha punnime ja Venemaale pääle tungime, kõik


61